Meie meediarindelt kostab üleskutseid stiilis, et Eesti Energiat oodatakse kiiresti börsile, et see elavdaks aktsiaturgu ja köidaks välisinvestorite tähelepanu. Neile üleskutsetele annavad hoogu analüütikud, lisades omalt poolt, et seda tuleb teha kohe ja kiiresti.

Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale.

Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna.

Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada.

Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud…

Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi.

Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid.

Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada.

Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima.

Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada.

Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta.

Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.