KAS 2012. AASTAL SAAB TÕESTI RIIK VALMIS?

Peaminister püüdis oma 2012. aasta riigieelarve kaitsekõnes jätta muljet, et Eestil läheb kohe nii hästi, et meie riik saab lõpuks valmis ning kõik kaasmaalased on rikkad ja õnnelikud!

Eelarvekavale põhjalikumalt ning ilma roosade prillideta otse vaadates on pilt aga hoopis teine: sotsiaalsed lõhed ühiskonnas pigem suurenevad ning vähekindlustatud perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi.

Tuleb nukralt tõdeda, et sotsiaaldemokraatidele olulised valdkonnad ei kattu enamjaolt valitsuse eelistustega. Jätkuvalt on kurb seis omavalitsuste rahastamisega. Andrus Ansipi juhitaval valitsusel napib poliitilist tahet astuda samme, mis tagaksid, et omavalitsused saaksid ise endaga hakkama. Rääkimata sellest, et jätkuvalt vilistatakse riigikohtu lahendile, mis kohustab valitsust seisma selle eest, et omavalitsuste kohustused ja nende kohustuste täitmine oleksid rahaliselt kindlustatud.

Väikeseks päikesekiireks on pisut paranev kohalike teede finantseerimine. Nimelt on koalitsioon lubanud suunata teehoidu 6,7 protsenti kütuseaktsiisist laekuvast rahast tänase viie protsendi asemel. Veidi vabamaks on muutumas ka linnade ja valdade laenutingimused.

Aga eelarve üldise 11-protsendilise kasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. Eurotoetuste kahenemise tõttu saavad omavalitsused edaspidi vähem investeerida.

Sotsiaaldemokraadid seisavad edasistes eelarvedebattides õpetajate, kultuuritöötajate, päästjate ja kiirabijuhtide palgatõusu ning lastetoetuste suurendamise eest.

On lausa häbiväärne, et valitsus ei taha kuuldagi ligi kümme aastat muutumatuna püsinud 19 euro (300 krooni) suuruse lastetoetuse tõstmisest. Ajale jalgu jäänud lastetoetuse kolmekordistamine on jätkuvalt üks meie prioriteete. Kuidagi ei saa mõistlikuks ja õiglaseks pidada, et emapalga ülempiir erineb lastetoetusest ligi 100 korda.

Valitsus hoopleb igal rindel 4,4 protsendilise pensionitõusuga. Tõsiasi on aga, et pensione ei tõsta ei Reformierakond ega IRL, vaid hoopis seadus, mille alusel peavad pensionid tänu elukalliduse kasvule ja palgatõusule nii või teisiti kerkima. Tegelikkuses valitsus isegi pidurdab pensionitõusu, kuna pensioniindeks lubaks 1. aprillist pensione suurendada 5,4 protsendi võrra. Olen nõus, et otsused on siin keerulised: 2012 aastal suunatakse pensionitõusu vanas rahas üle miljardi krooni ja veelgi rohkem teise samba taastamisse.

Eelarvemenetluse taustal häirib mind koalitsioonipoliitikute ülbus ja kelkimine. Toon näiteks lubaduse pakkuda kõigile tasuta kõrgharidust. Samal ajal haridusministri reformikava hoopis kitsendab tasuta kõrghariduse kättesaadavust ja noorte valikuid.

Üheks suurimaks fopaaks pean ma plaani tagada haigekassa ja töötukassa reservide arvel eelarve muid kulutusi. Tegu on töövõtjate ja tööandjate käest kogutud inimeste raviraha ja töötutele mõeldud rahaga, mida võib vaja minna eriolukordades. Valitsus ei tohi neid reserve omavoliliselt eelarve tasakaalustamiseks kasutada, kuna uue kriisi tulek pole täna välistatud. Lisaks on see plaan lausa kuritahtlik töö kaotanud inimeste suhtes, kes vajavad igakülgset tuge.

Eelarvesse on sisse kirjutatud ka CO2 kvoodi müügist laekuvad vahendid, mis võimaldab korda teha suure hulga erinevaid hooneid. Siin saab ette heita valikukriteeriume — riigimeheliku käitumise korral olnuks objektide nimistu sootuks teistsugune ning otsuste tagant ei paistaks parteikontorite kõrvad.

Peaminister pani oma kiidukõnes saadikute südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane. Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade välja käidud valikud. See on taaskord tõemonopoli kuulutamine, siinkohal ei erine meie riigijuhtide retoorika just palju suure naaberriigi omast.
Leian, et makromajandusliku statistika asemel tuleb väikese riigi eelarves seada esiplaanile inimeste heaolu. Inimlikum riigijuhtimine eeldab ka riigi tulupoliitika muutmist.

Riigikogu liikmena tahan väga loota, et koalitsioon kuulab ka opositsiooni ettepanekuid ega sõida neist teerulliga üle. Parlamendi suures saalis algav arutelu on ju tegelikult debatt riigi arengute üle.

Erinevalt peaministrist usun ma, et eelarvet ringi tehes on võimalik Eesti inimeste elu-olu järgmisel aastal parandada. Samuti ei usu ma, et meie riik järgmisel aastal päris valmis saab.

Comments
Share
Kajar