PÄÄSTMISEST MAAL KUI VEES

Viimasel ajal on seoses päästekomandode sulgemisega olnud palju juttu inimeste päästmise võimalikkusest õnnetuste korral. Minu arusaamise kohaselt on tänasesse etappi jõudnud reform, mille tulemusel suleti hulk komandosid, tehtud ilma põhjaliku analüüsita ja vettpidavate põhjendusteta.

Maakomandode sulgemine on järjekordne hoop meie regionaalarengule ning maaelule. Sealsed elanikud ootavad samuti, et neil on oma riigi kodanikena ja maksumaksjatena võimalus saada arstiabi ja saada õnnetuste puhul abi politseilt või tuletõrjelt. Samasugused ootused on ka kalameestel, kelledega juhtuvad õnnetused pigem olukorras, kus jalge all puudub kindel maa ja päästjad veelgi kättesaamatumas kauguses kui maapeal.

Päästekomandode teemaline debatt Riigikogus summutati väitega, et 90 protsendil elanikest miski väidetavalt paraneb ja loodetakse palju vabatahtlikkuse peale. Vabatahtlike komandode tööle aitamiseks oleks pidanud aga ette nägema nii ressursse kui aega, mida kumbagi pole. Vabatahtlikkus näeb ju ette, et algatus tuleb altpoolt, mitte ministri käsul ega sundkorras.

Sama teema kontekstis tuleb tunnustada Eesti mere- ja järvepäästega tegelevaid eestvedajaid, sest selles valdkonnas on inimesed riigi unisuse tõttu olnud sunnitud ise meeletult panustama, et enda ja kolleegide turvalisuse eest seista. Mitte, et see vabatahtlikkus oleks kuidagi halvem kui riiklik tegutsemine, vaid minu mõte see, et riigil oleks sellest teemast palju õppida ning ka vedajaid aidata ja tunnustada.

Selge on see, et oma turvalisuse jaoks veekogul saavad kõige rohkem ära teha kalastajad või seilajad ise, kuid ikka juhtub ka õnnetusi ja nendes olukordades reageerimise võimekusele peakski ka riik pisut rohkem oma õlga alla panema. See ei eeldagi alati rahalist ressurssi, vaid palju sõltub ka suhtumisest.

Mere- ja järvepäästega tegelejad on kokku pannud oma põhjaliku arengukava, mille eesmärgiks on sätestada süsteemi käivitamine. Arengukavas on kirjeldatud murekohad ja sealt selgub ka selgelt, et kogu päästetöö aluseks on koostöö . Kava realiseerimise tulemusena peaks olema loodud eeldused vabatahtliku merepäästesüsteemi loomiseks ning kokkuvõttes vähenema avaliku sektori kulud mereturvalisuse tagamisel, samuti tugevnema kodanikuühiskond.

Eestis on veekogudel liikumine muutunud üha populaarsemaks ja seetõttu muutub ka seal pääste teema veel olulisemaks. Veelt ja vee äärest päästmine on väga spetsiifiline valdkond, mille teostamisel tuleb arvestada erinevatest ohuallikatest lähtuvate riskiteguritega ning mis seetõttu nõuab teadmisi ja kogemusi paljudest valdkondadest.

Mida riik kiirelt teha saab, et juba sellel suvel oleks meie vetel olukord parem? Aidata kaasa sellega, et vabatahtlik mere- ja järvepääste saab lõpuks õiguslikult reguleeritud. Samuti saaks kaasa aidata sellele, et uuel Euroopa finantsperioodil oleks võimalik saada ka sellel valdkonnal selget tuge. Uus seadus on koos ja selle eesmärk on reguleerida vabatahtlike merepäästjate kaasamist politsei tegevusse otsingu- ja päästetööde tegemisel. Aga lisaks vajalikele regulatsioonidele peaksime suutma ka panustada veidi materiaalselt ja veelgi enam moraalselt vabatahtlike tegevusele.

Saadjärve mehed on deklareerinud, et ükski riik ei ole nii rikas ja võimekas, et tagada oma kodanike ja külaliste veeturvalisus ainult riiklike organisatsioonide baasil. Väga õige suhtumine ja kui riik ei pane ka käsi tasku, vaid aitab oma võimaluste piires kaasa, siis saab ka merel ja järvedel vabatahtliku päästetöö veelgi aktiivsemalt käima. Samasugune lootus ja ootus vähemalt toetuse ja kaasaaitamise kontekstis, on ka maapealsete päästekomandode suletud uste juures. Ja ka need uksed ei lähe taas lahti päris iseenesest ja ainult tublide vabatahtlike ennastsalgavale panusele lootes. Ehk mõtlemist ja arutamist on meie päästevaldkonnas kuhjaga ning seda on vaja teha nii vee kui ka maa peal.

*arvamus avaldatud juunikuu Kalurilehes