ÜKS JA SAMA ROOSTES REHA

Väikevallad ei suuda teenuseid pakkuda ja elujõulised on vaid enam kui 25 000 elanikuga omavalitsused – just nii väitis äsja Eesti regionaalminister (Siim Kiisler «Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa», PM 10.10). Miks ta nii teeb? Või peaks hoopis küsima, et kuidas saab regionaalpoliitika eest vastutav minister üldse nii väita?

Tõsi on ministrihärra jutus see, et omavalitsused peavad olema inimestele ja mitte vastupidi. Ja on ka selge, et Laimjala valla elanikul ja tallinlasel on kohalikule võimule eri ootused.

Praegu toimetavad Laimjala ja Tallinna linn täpselt samas seadusruumis, millest ka ilmselt seisukoht, et väikevald jääb teenuste pakkumisega hätta. Ma ei ole kuulnud aga ühtegi argumenti, kuidas muutuksid teenused väikevalla elanikule kättesaadavamaks, kui vallavalitsus asuks suures keskuses.

Meie halduskorralduse hädades olevat süüdi oma kohast kinni hoidvad omavalitsusjuhid. Minister näeb ainsa lahendusena valla- ja linnajuhtide arvu mitmekordset vähendamist. Kas maailm ikka oleks pärast seda ära parandatud?

Ta kirjutab, et inimesele on oluline, et töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu oleksid kodule piisavalt lähedal. Kas needsamad teenused tulevad suures omavalitsuses valla äärealal elavale inimesele kuidagi lähemale? Selliste väidete taga on jürimõisalik suhtumine – tulge kõik maalt Tallinna, sest teie elu oma senises kodus on riigile liialt kallis!

Meil on teist aastat olemas riigikohtu lahend, mis paneb valitsusele selge ülesande siduda lahti kohalikud ja riiklikud kohustused ning selgitada nende hind. Selle asemel et kuulata riigikohust ja presidenti, tallab minister oma rada ning jalutab taas rahumeeli vana ja roostes haldusreformi reha otsa ning imestab siis, kuidas küll muhk pähe tuli.

Kindlasti on liituda soovivaid piirkondi ja kogukondi, mis on vaid tervitatav. Aga kindlasti ei too lahendust iga poole aasta tagant kummist haldushaamriga vehkimine.

Kui rääkida Eesti halduskorralduse probleemidest, siis inimesele on kõige tähtsam teenuste kättesaadavus ja nende tase. Paljud vallad ja linnad on praegu tõesti hädas hulga teenustega, mis vajaksid kvaliteedi tagamiseks tihedamat koostööd.

Valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile ja teha sellest lähtuvalt vajalikke muudatusi nii riigiasutuste, maakonna kui omavalitsuste tegevuses.

Soovitan siinkohal loobuda äraleierdatud sõnaühendist «haldusreform» ja seada sihiks riigireformi läbiviimine, mille ainueesmärgiks olgu uus halduskvaliteet. Reform ei saa seisneda vallapiiride liigutamises, sest lihtsa liitmise tulemusel ei suurene kohe mitte kuidagi ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta.

Selleks et Eesti eri paigus oleks võimalik normaal­selt elada, tuleks kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised valla tasandil, ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand koos vastava tulubaasiga.

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et senise riikliku maavalitsuse asemele tuleb luua omavalitsuslik juhtimistasand. Teise tasandi omavalitsuse puhul poleks tegu totaalselt uue juhtimistasandiga, vaid praeguste omavalitsuste reorganiseerimisega ühtseks jõuks.