Valitsusliit eesotsas peaministriga tõestab Eesti rahvale taas kord, et kui ei tõuse, siis tõstame. Ehk teisisõnu – kui riigieelarves tulud ikka ei tõuse, siis tõstame jälle aktsiise. Kava tõsta taas kütuseaktsiisi mõjub tõesti justkui mingi halva nalja kordussaade, nagu Päevaleht hästi välja tõi. Kütuseaktsiisi tõstis valitsusliit alles juulis, ja kui tänane plaan läbi läheb, pannakse kütuseliitrile jaanuaris taas ligi pool krooni juurde ja sinisele kütusele kuuldavasti terve kroon. Ehk siis, et paneme oma põllu- ja kalameestele veel ühe korra pasunasse ja vaatame, kas ikka jäävad elama. Kõigile ühtmoodi mõjub ka elektriaktsiisi tõus, mis lisab kilovatt-tunni hinnale kaks senti ja mille toel loodetakse eelarvedefitsiiti vähendada 0,2 protsendi jagu.
Almunia andis mõista, et Eesti võib lähiaastatel suure tõenäosusega olla ainus eurotsooniga liituja, ja valitsuses on pärast seda justkui kestev euroerektsioon – mõeldakse, kuidas tõsta veel, kust vähegi kannatab. Nii igaks juhuks, et olla oma kõvaduses kindel. Just eurole üleminekuks vajalike eelarvekriteeriumide täitmine on mantra, millele allutatakse kõik tegevused.
Juba paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja tuntavalt tõsta aktsiise. Reaalsuses aga pole need numbrid eriti kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jälle meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi väheneb. Nüüd imestame, miks küll olukord majanduses on nii hull, ja teise suupoolega räägime, et head kaaskannatajad – tarbige, siis läheb kõigil paremaks.
Samas on sellistest otsustest tulenev hinnatõus majandussurutises kannatavale rahvale taas kord kõva pauk allpoole vööd. Kui valitsuse majas tõstetakse ka seda, mis võib-olla ei peaks tõusma, siis on rahval juba suuri raskusi iseenda püstihoidmisega.
