… ehk tõeline pale hakkab jällegi paljastuma!
Kui ühiskonnal on igasugustest reformidest kõrini ja Eesti tänane juhtpartei peab kuidagi oma reformidemeelsust tõestama, siis tuleb tegeleda nn sisereformidega. Kuna läbi valimiste ja nõrkade koalitsioonikaaslaste on piltlikult öeldes saadud valitsuse tasandil enamusaktsiad enda kontrolli alla, võib ju suuraktsionär teha, mis tahab. Esimeseks pääsukeseks majandussektori jõulisel politiseerimisel on reformisõbraliku kapitalile juurdepääsu loomine Eesti metsanduse hästihoitud ressurssidele.
Esimeseks tõestuseks on siinkohal asjaolu, et Keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsleriks pandi Reformierakonna truu liige. Vähe. Liiga vähe, ütleb enamusaktsionär. Kuna igasuguses tootmises saab võimsus olla vaid nii suur, kui on kogu protsessi kõige nõrgem lüli, tuleb see kõigepealt üles leida. Otsiti ja leiti. Mingi riiklik allasutus pidurdab reformi planeeritud arengut. Kiired otsused – nimetame Eesti ühe suurima ressursi majandamisega tegelevale asutusele pädevad (loe:lojaalsed) juhtorganid. RMK nõukogus on Riigikogu esindajad, Rahandus- ja majandusministeeriumi esindaja, kaks inimest Keskkonnaministeeriumist ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul. Nendest kodanik Talijärve teab iga metsandusega kokkupuutunud inimene, kuid, et staažikatest parteilastest pedagoog Helmer Jõgist ja ökonomist Ülle Rajasalust saavad vastava eriala spetsialistid on küll pisut kummaline. Ja eriti ilusa täpi paneb sellele pehmelt öeldes magedale loole veel see, et nõukogu valib ennast juhtima parimate keskkonnaalaste teadmistega pr. Rajasalu. Palju õnne ning jõudu Eesti metsandusele!
Mis edasi? Tundub, et miski segab veel enamusaktsionäri tahte läbisurumist AS-s Keskkonaministeerium! Ootamatult ilmneb, et tütarettevõte ( mille ülesandeks on tegelikult tagada Eesti metsamajanduse jätkusuutlikkus mitte kasum!) ei teenigi niipalju pappi, kui aktsionärid oma investeeringute tootlikkuseks ennustasid või lootsid. Nõukogule tehakse ülesandeks leida uus ja reformimeelsem tegevjuht, kes saab inimkeeli aru, et küsimus ei ole mitte metsade majandamises järgmiste põlvede tarbeks vaid selles, et aktsionär ei peaks nelja aasta pärast omakapitali vähendama hakkama. Mõeldud tehtud. Põhjenduseks see, et tegevjuht ei saa hakkama ülesannetega, mida muide keegi pole talle ülesandeks pannud. Aga see selleks. Ja veelgi toredam on siinkohal see, et ärasaadetavale härrasmehele makstakse kopsakas lahkumisraha, kuna ühtegi sellist apsakat tema töös ei leita, mille tõttu saaks inimese vallandada. Nõukogu esinaise tõelist pädevust ilmestab veel see, et tegevjuhi töö hindamiseks vaadati „auditi” tulemusi , aga hiljem selgus, et nõukogu juht polnud seda näinudki …

Jah, tänu pronksisündmustele on vene puidu import tõsiselt pidurdunud ja Eesti tootjatel on täna tõsised tarneprobleemid, mis tuleb lahendada, aga seda ei saa teha tulevaste põlvede arvelt!