IGAVESTI KESTEV HALDUSREFORM

Taas kord on tõstatatud haldusreformi teema ja jälle on sisuliselt pakutud plaani muuta viisteist maakonda valdadeks. Ainult et seekord on ettepaneku tegija vaadanud asja õige veidra kandi pealt – lootuses, et sel moel oleks võimalik lahti saada “kodukootud poliitikutest”. See on mõte, millele kuidagi ei saa jätta vastamata.

Pidades silmas riigi poliitikat ja tundes paljusid tegevpoliitikuid, tuleb tunnistada, et riigi juhtimisel on kodukootud lähenemine ja talupojamõistus nähtused, mida Toompea koridorides üha vähemaks jääb, ning see ei ole meile sugugi kasuks tulnud. Julgen väita, et inimesed, kes enne riigitüüri hoidmist on mõnda aega tegutsenud omavalitsuses, oskavad Eesti ühiskonna muresid näha palju avarama pilguga kui need, kellel see kogemus puudub.

Riigitüüri juures olijate ettevalmistus peab loomulikult esindama erinevaid valdkondi, kuid regionaalpoliitiline mõõde on seal siiski valdavalt “kodukootud” kogemusega inimeste kanda.

Olen nõus, et riigi tasandil on aeg lõpetada hämamine haldusterritoriaalsest reformist, selle asemel peaks tegema kõik mis võimalik toimiva halduskorralduse tagamiseks. Tõsiasi, et maapiirkondades inimeste elukvaliteet pidevalt halveneb, tuleneb ühelt poolt mõistagi üldisest majandusolukorrast, kuid teisalt on seda ilmselgelt võimendanud valitsuse ülimalt lühinägelikud kärpeotsused.

Arusaamine, et omavalitsus on praegu esimene koht, kuhu inimene toimetulekuraskustes pöördub, ei ole valitsusele minu meelest siiani päriselt kohale jõudnud. Reaalsete lahenduste otsimise ja väljapakkumise asemel ollakse jätkuvalt valmis piire ümber joonistama, kuid inimeste tegelikud mured – kuidas teenused kätte saada – jäävad otsustajatest endiselt kaugele.

Ometi on vaja kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada maakondlik juhtimistasand ja vastav tulubaas.

Tuleb aru saada, et haldusreform ei seisne piiride liigutamises ning valdade liitmises – ümberkorralduse eesmärk on parandada teenuste kättesaadavust maapiirkondades ning parandada inimeste elukvaliteeti. Ning selle reformi tagamõtteks ei saa Eesti-suguses väikeriigis olla ainult majanduslik jõudlus, eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja eri piirkondade vajadustest.

Kodukoha elu korraldamisel on ikka usaldatud “kodukootud poliitikuid”, inimesi endi keskelt. Nemad teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Kohaliku taustaga inimene üldjuhul ei lähe oma kodukoha inimesi lollitama ega petma. Kui me oma väikeses riigis minetame tõekspidamise, et kohalikud inimesed on poliitikas eriline väärtus, siis teeme endale tulevikuks küll karuteene.

Eriti just maapiirkonnas on oluline kaasata tublisid-toimekaid inimesi valla- ja linnaelu edendamisse. Maal annavad mured – tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine, perede toimetulek – kõige valusamalt tunda ning sunnivad inimesi päev-päevalt rohkem koos neile lahendust otsima.

Mõnedki tegusad inimesed on kohalikest valimistest eemale jäänud, sest igapäevatöö kõrvalt pole selleks lihtsalt aega või ka tahtmist. Mida kaugemale me valimised ja otsustamise inimesest viime, seda rohkem jõuab meie eest otsustama hea jutuga tegelasi, kellest reklaamiagentuur suudab teha staari iga ilmaga.

Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid üle kahesaja on kindlasti neid kohti, kus valijate ees vastutavad siiski needsamad inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis järgmisel korral me neid ju ometi enam ei vali, sest teame, kes nad on ja mida suudavad või mida mitte.

Kohapeal ei ole inimesele oluline, kui kaugele temast jääb valla või linna piir – tähtis on see, et ta saab kätte eluks vajalikud teenused. Ja tõsiasi, et meil on üle 3000 “kodukootud poliitiku”, on minu meelest igati kiiduväärt, sest see on üks võimalus oma kodukoha arengus kaasa rääkida.

See vahetu suhtlemise vajadus tuleb eriti selgelt välja praegu. Just majanduslikult keerulistel aegadel on tähtis, et omavalitsusjuht tunneks oma piirkonda ja inimesi, sest inimlik hool muutub järjest olulisemaks.

*lugu ilmus ajalehes “Meie Maa” 07.04.2010