MIKS ANSIP NÄRVI LÄHEB, KUI NOORED NAISED KÜSIMUSI ESITAVAD

Ei ole palju aega möödas sellest, kui meie peaministri kodupartei fraktsioonijuht Keit Pentus küsis peaministrilt ebamugava küsimuse Riigikogus. See küsimine lõppes peaministri kõrgendatud hääletoonil esitatud vastuküsimusega, mille mõte oli see, et hea tüdruk pane oma suu kinni, kas sa tõesti ei tea, et selliseid küsimusi siin saalis omade käest ei küsita!

Tundub veidi uskumatu, kuid kõik see on talletatud Eesti poliitika ajalooarhiivis. Tol ajal oli peaminister rõõmus, sest ta rääkis rahvale, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ta tahabki elada… Sellesse ajajärku jäävad Ansipi muinasjutud ka paljudel muudel ainetel. Üheks parimaks tervikmuinaslooks pean tema kümmet sammu, mida ta kuulutas tänase valitsuse ametisse astudes (http://www.postimees.ee/070507/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/253585.php). Kahjuks ei ole nendest sisuliselt täidetud ühtegi, kuid nüüd tahab meie populistist peaminister astuda järjekordsed seitse sammu, mis, arvestades eelmiste astumiste tulemuslikkust, saavad endale koondnimetuseks – seitsme sammu paigalmarss.

Ja kui ajaloos tõepoolest veidi tagasi vaadata, siis tundub, et peaministrit ennast ajab ka juba närvi, et nii palju lollusi on tema suust välja tulnud. Seekord siis püüdis Keskerakonna aseesimees Kadri Simson peaministrile leebel toonil vihjata, et ta ei ole mitte kõiki oma lubadusi pidanud ning et see ei tee peaministrit tõsiseltvõetavamaks. Kadri püüdis paari näitega ka valgustada oma mõtte sisu, miks ei saa seesuguseid sõnu loopivat meest usaldada. Seepeale aga läks meie riigi esimene teflonmees tõsiselt närvi… Õnneks on ministrite kõnelemise koht saalis istuvatest saadikutest ohutus kauguses. Nimelt suutis peaminister noore naesterahva küsimuse peale taas kord tõsiselt ägestuda ning kuulutas kui kirikupapp uskmatutele, et olge oma väidetes täpne ja ärge sildistage mind meelevaldselt asjadega, mida ma pole öelnud! Ja tõepoolest, kui tema vanu väljaütlemisi lugeda, siis lõppkokkuvõttes on jutt nii ümmargune, et konkreetse ja selge jutuga mehe mainet ei saa tõepoolest peaministrile süüks panna.

Ansipi meel võib muutuda päevade, teinekord lausa tundidega. Näiteks kinnitas ta 12. märtsil valitsuse pressikonverentsil – tal olla tekkinud mõte, et valitsus võiks tellida Euroopa Komisjonilt ja Euroopa keskpangalt eurole ülemineku kriteeriumide täitmise erakorralise hindamise, mille eesmärk peaks olema eurotsooniga liitumine 1. juulil 2010.

16. märtsil ütles Ansip Riigikogus: väide, et peaminister lubas liitumist eurotsooniga 1. juulist aastal 2010, on vale. See on üsna sarnane Ansipi 2006. aasta euromuinasjutuga, kui ta püüdis Riigikogu veenda selles, et Eesti läheb 2007. aastal üle eurole. Nestor muutus mõnevõrra konkreetsemaks ja küsis, kas peaminister on tõepoolest valmis tagasi astuma, juhul kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta 1. jaanuaril euroga. Seepeale kadus Ansipi uljus ning ta vastas, et kõik sõltub asjaoludest..

Meenub ka 2005. aasta, kui peaminister Parts nõudis toonase välisministri tagasiastumist, kuid Ansip oli juba siis sõnakas lubaja. Ta kinnitas ajakirjanikele üsna hooplevalt, et tal ei tule mõttessegi välisministrit välja vahetada, kuid nädal hiljem pidi ta oma sõnad tagasi võtma.

Aga rohkem ei ole tahtmist selles ajaloopanges tuhnida. Tuleb lihtsalt tõdeda, et peaministri suust kõlavad väiteid ei saa tõepoolest kohe kuidagi uskuda, olgu siis teemaks euro, devalveerimine või tema ümber olevad inimesed. Kurb, olgu olukord milline tahes, endast lugupidav härrasmees ei tohiks ärrituda noorte naiste peale, kes võib-olla tõemeeli tahavad täpsustada, mida austatud peaminister oma mõistukõnega tegelikult mõtles.