MIS KURADI RIIGIS ME IKKA ELAME!?

Regionaalminister ja riigikontrolör on jälle kord hakanud rääkima haldusreformist. Riigikontrolör on ahastuses, et vallad-linnad ei ole jätkusuutlikud ja on vaja midagi ette võtta. Omavalitsuste olemusest mitte midagi teadev regionaalminister kaagutab takkajärele, et vaja jah midagi teha. Tundub, et nad mõlemad on neljast matemaatika põhitehtest omandanud vaid kolm. Korrutavad, liidavad ja lahutavad päris ladusalt, kuid ei jaga mitte sugugi.

Vägivaldne liitumine valab õli tulle

Huumor huumoriks, kuid tegelikult olen omavalitsusjuhina hämmingus järjekordsest teemapüstitusest pool aastat enne kohalikke valimisi. Ja vahemärkusena peab mainima, et regionaalminister võiks sel teemal küll praegu oma suu kinni hoida, sest sellist karuteenet nagu tema on valitsuse liikmena omavalitsustele teinud, ei ole keegi enne teda suutnud. Riigi tasandil räägitakse solidaarsusest ja vastutusest kulude kokkuhoidmisel. Nõus, solidaarselt tulekski neid muresid lahendada, vallad ja linnad on rõõmuga nõus kaasvastutust kandma. Aga mis solidaarsusest me räägime, kui riigieelarves kärbitakse keskmiselt alla 8%, kuid omavalitsustelt võetakse 14,9 %! Lihtsalt pole sõnu.

Ühesõnaga, valitsus võttis oma otsustega meie inimestele kõige lähemal asuvalt instantsilt sisuliselt vahendid käest ja nüüd valab õli tulle, et pahad ei saa enam hakkama. Just nagu peremees, kes vaatab loomakliinikust kastreerimiselt tulnud koera ja on väga imestunud, miks too enam sigida ei taha.

Riigikontrolör viitab ka uuringutele, mis justkui näitaksid liitumisvajadust. Need oleks ta pidanud oma läkitusele ka lisama, sest mina küll ei ole näinud ühtegi sellist teadlaste tehtud süvauuringut, kust ilmneb, et omavalitsuste liitumine on Eesti haldussüsteemi lahendus. Pigem vastupidi – senised valdade liitumised on näidanud, et see ei anna halduskulude märgatavat kokkuhoidu, küll aga suurendab elanike rahulolematust võimu kaugenemisega inimestest.

Nii minister kui ka kontrolör teavad suurepäraselt, et praegu, kui kohalike valimisteni on jäänud umbes pool aastat, pole enam vähimatki põhiseaduslikku võimalust korraldada suur vägivaldne liitumine. Nad peaksid teadma ka seda, et praeguse finantskriisi ja tööpuuduse plahvatusliku kasvu ajal on täiesti võimatu ja mõttetu kulutada miljoneid valdade liitmisele, mille tagajärjel tuleb töötuid juurde ja reaalsed abipakkujad kaugenevad inimestest veelgi.

Pliiatsijoonega raha juurde ei joonista

On arusaamatu, miks selliste hüsteeriliste ja ilma igasuguse sisuta avaldustega tullakse lagedale just praegu. Kas tõelistelt probleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks? Tundub küll, et kõige kõrgemal tasemel käib teatav asendustegevus, millega tahetakse rahva tähelepanu valitsuse sotsiaalpoliitilisest ja majanduslikust võimetusest kõrvale juhtida.

Kui Eesti riik tahab langetada otsuseid, mis inimeste elukorraldust mugavamaks muudaksid, ei aita haldusjaotuse kaardi kosmeetilistest parandustest, vaid alustada tuleb sisust. Lähtekoht peab olema vaid see, millisest halduskorraldusest meie inimestele ja piirkondadele kõige rohkem kasu oleks, ja ei miski muu. Kes arvab, et omavalitsuste ühendamiste kaudu õnnestub maapiirkondadest veelgi enam raha mujale suunata, eksib minu hinnangul päris rängalt.

Kitsaste eelarveolude puhul peame õppima veelgi tihedamat koostööd, ning just üheskoos peaksime võtma ette ka muudatused, mis tagavad meie riigi tervikliku regionaalarengu.

Riik mängib omavalitsustega mängu, kus ühe pliiatsijoonega võetakse neilt käest aastate jooksul ja pikkade läbiääkimiste tulemusel kokkulepitud rahalised vahendid. Tekib küsimus, mis kuradi riigis me elame ja mis on kogu selle absurditeatri tegelik eesmärk?

* lugu ilmus vähendatud versioonis SL Õhtulehes 05.03.09